pühapäev, 17. juuni 2018

Poekott - taaskasutus

Juunis katsetasin värvidega midagi teha. Kuna teema on meil jooneline, joonistatud, julgete värvidega. Joonistada ma väga ei oska, seega püüdsin lahenduse leida mujalt ja seadsin sammud Karnaluksi.

Ostsin Dylon fabric dye riidevärvi, antique grey tooni. Muidu ikka valiks midagi põhivärvide seast, seekord aga oli soov katsetada midagi ootamatut ja julget, seepärast siis see hall - antiikne toon saigi valitud.

Mul oli üks riidest kott, mis muidu hele. Suurest poes käimisest aga tsipa väsinud ja luitunud. 

Keerasin koti spiraalina kokku ja lõpus lõngaga ring peale ning külma vette. Samal ajal segasin Dylon pulbrist, soolast ja soojast veest kausis ühtlase struktuuri ning asetasin pooleks tunniks oma eseme kaussi.

Nüüd loputasin külmas vees ning kuivatasin. Poes käimiseks kott - nagu uus! Siin sain katsetada värve, mida enne pole katsetanud ning spiraalis keeramise tehnikat. Väga äge!

Uksepidur


Mai märksõnaks oli "kodule sobiv". No iseenesest ju lihtne, et teha võiks seda, mida vaja, aga  pole viitsinud mõelda, et kuidas teostada.

Mul on juba ammu ühele uksele pidurit vaja.

Ja nüüd ta siis valmis saigi. Väike öökull. Õpetuse sain siit

Heegelnõelte kodu - vol 2


Tegin endale ka ühe argise asja - õigemini see sai heelegelnõeladele. Sest heegelnõelad on muidu mööda sahtlit laiali.
Nüüd on neil oma kodu ja alati tean, et on ühes kohas.

reede, 20. aprill 2018

Heegelnõeltele kodu


Heegelnõeltele oma kodu.

Selle kuu märksõnadeks on ametile sobiv argine asi.
Kuna mu sõbranna on väga suur heegeldaja ja just täna on tal sünnipäev, siis saab kingituseks üks argine asi, mis just tema, kui heelgeldaja ametile igati sobiv: heelgelnõelte hoidja.

Kõik heegelnõelad saavad nüüd oma pesa ja mis peamine, kõik on ühes kohas ja ei pea mööda kodu neid taga ajama.

Heegelnõelte hoidja suurus on 19 x 31 cm.
Heegelnõelte hoidja on justkui pinal, valmis mõõt on  19 x 10 cm, so kolmeks kokku murtav, seega väga kompaktne. Vasakul pool on lukuga tasku, kuhu saab panna vajalikke väiksemaid käsitöö vidinaid ning ülejäänud alal on siis kõik heegelnõelad. Alumisse ossa saab panna väiksemaid ja suuremaase ossa pikemaid heegelnõealasid. Mahuvad nii peenemad kui jämedamad nõelad sinna hoidikusse. Üleval klapi all on veel lisaks väike aasake, kuhu saab vajadusel veel midagi tähtsat kinnitada.
Heegelnõelte hoidja on tugevamast valgest kangast ning hoidiku sisu ilusast rahvariide kangast. Ääred on palistatud punase kantpaelaga. Pealmine kant kinnitatud kahe nööbiga. Pealmisele osale tegin veel samppistes villase lõngaga palistatud ääre.
Usun, et sünnipäevalaps jääb sellise vajaliku nn heegelnõelte pinaliga rahule. Palju õnne! 

pühapäev, 1. aprill 2018

Kevadpühade aeg on käes


Heal pühal mitu nime:
Kevadpühad
Ülestõusmispühad 
Lihavõttepühad 
Lihavõtted 
Paasapühad 
Munadepühad
Tibudepühad
Vabade päevade pühad
Jne, jne. Need on kristluses liikuvad pühad, mis algavad esimesel täiskuu pühapäeval pärast kevadist pööripäeva. Traditsioon jääb - tuleb värvida mune.

Innovaatilisust ka munade värvimisse:
* võtsin ilusa pildiga salvrätiku ning rebisin pealmisel kihil pildi välja;
* kinnitasin pildi keedetud munale munavalgega ning lasin kuivada.

pühapäev, 25. märts 2018

Pühalepa rahvariided

Minu enda tehtud rahvariided said valmis.

Olen väga rõõmus!
Nüüd saan Eesti 100. sünnipäevapidustustel käia enda tehtud rahvariietega.
So ilus ja tähtis mulle endale, et need just ise tegin.

Ja kirja panin oma tegemised just sellepärast, et äkki läheb teinekordki vaja ja siis on hea meelde tuletada, et kuidas midagi tegin. On vähemalt koht, kust saan alati piiluda ja uuesti nii mõndagi õmmelda.

Ja nüüd märtsi märksõnad ka, et eks rahvariided ongi mälestustest tulvil ning sini-must-valgeid õhupalle on ka  siin pildil nüüd küll ja küll.

Veel ERM-is

Detaile seelikust ja põllest. Käised olid peidus, neid uurida lähemalt ei saanudki.

Pühalepa rahvariideid uurisin põhjalikumalt, kuna endal nende tegemine just käsil oli.
Seeliku alla piilusin ikka ka, seal ei olnud valget linase kanga äärt, seega, võib neid ikka ka ilma selleta taha.
Ja tanule palmiku littertikandi mustrid olid seal ka erinevad, mida seega võib lubada küll.



Põlle uurisin ka. Eks seda sik-sak paela ikka kasutati rohkesti.
Raamatud, mis on suureks abiks rahvariiete tegemisel: "Eesti rahvarõivad", Melanie Kaarma, Aino Voolmaa. Lisaks "Juhised ja lõikeskeemid", Mari Sumera ning "Mustrilehed", Melanie Kaarma.

ERM-is

Läksin uudishimust Eesti Rahvamuusumisse, et uurida lähemalt, kuidas midagi tehtud on.

ERM-is Eesti rahvariiete näitusel olid ilusad hetked end viia aega, mida ettegi ei kujuta. No mulle meeldis see näitus väga, sai ikka uuritud seda stiili, mida tol ajal tehti. Ilus!

reede, 2. märts 2018

Minu rahvariiete käised

Pühalepa käised - iseloomustav sõnapaar on pitside vaheldumine. Minu jaoks kindlasti ka kurrutamine, sest mul polnud õrna aimugi, kuidas seda teha tuleb. Ja siis veel tuleb ju ka nööp ise taha. Ohoo. Päris põnev. Linase kanga ostsin Karnaluksist, 2 meetrit, sellega loodan valmis saada nii käised, põlle kui tanu. Käiste esi ja taga tükil kanga kulu: 80 cm (laius) x 33 cm (kõrgus).
Lõigete tegemine oli ka tore, sest rahvariietel polegi lõikeid. Kõik tükid on lihtsalt tükid, ilma kaarteta. Vot nii neid vanasti tehtigi. Lugesin infot ka siit ja siit.

Kurrutamine. Kurrutada tuli varruka otsad ning esiosal esitükk ning taga osal keskmine osa. Vaatasin mõtteid ka siit.
Tugeva, nr 30, niidi ajasin kahekorra ning 0,4 mm kauguselt üleäärest ajasin I kurruniidi sisse, äärtesse jätsin 4 cm. Ajada tuli 4 rida neid niite (vahed üksteisest 0,5 mm) ja mis peamine, kõik tuli ajada ühte moodi, ühe kauguselt. Siis tõmbasin kõik ühepikkuselt krousi ning tegin niitidele sõlmed peale. Nüüd sättisin kõik kurrud nõela abiga ühekaugustele, suht tihedalt kokku.

Krae. Lõikasin linasest kangast välja krae osa 53 cm x 20 cm; valmismõõdud on 51 cm x 8 sm. Kinnitasin käsitsi käiste ülaosale ning käsitsi õmblesin külge 2,5 cm laiuse pitsi. Pitsi tuleb õmmelda nii, et see ei oleks pingul, vaid ikka on nagu lõdvalt. Esikinnis. Selle pikkus on 14 cm. Tegin kinnituseks ka linasest niidist paela, millega tõmban kinni ülaosa lõhiku. Siin ka õpetus. Sinna tuleb ka sõlg, aga seda siis juba hiljem, kui olen selle õige leidnud mõnelt laadalt või kaubandusest. 
Varrukas. Minu varruka kanga tüki suurus on 70 cm (laius) x 50 cm (pikkus). Kurrutasin 60 sm keskelt ning kummasti äärest jätsin 5 cm kurrutamata. Varruka ülaosa kinnitasin kereosale nii, et ülevalt jäid 1,5 cm voldid, keskmisel osal siis 3 cm.
Varruka värvel. Kanga lõikasin välja 22 cm x 7 cm, valmismõõt 21 cm x 5 cm. Ma õmbleisin sinna äärde sikk-sakk paela, mis jättis vahva mulje sinna.

Pitsid. Ega neid ei olegi nii kerge saada, sest soov oli ikka ilusad pitsid käistele õmmelda. No käisin läbi poed, kust siis igast midagi ikka sain ka: Karnaluks, Kangas ja nööp, Kangadžungel, Valgevene pool.
Kui pitsid olemas, siis kinnitasin need käistele (tegin kõik käsitsi) ning kaunistasin aedpistes punase villase lõngaga. Mind aitas palju ka  Mari Sumera raamat "Eesti Rahvarõivad" - juhised ja lõikeskeemid.
Pitside õmblemisel tuli jälle jälgida, et need ei saaks külge õmmeldud pingsalt, vaid ikka nagu lohvalt, jääb loomulikum ja ilusam. 

Õlalapp. Kangatüki suurus 30 cm x 7 cm, valmismõõdud 14 cm x 6 cm. See tuleb kahekorra teha. Ma õmblesin äärde väikese sikk-sakk paela, mis on lõbus valge ja punase täpiline.

Nööbi tegemine. Ümber pliiatsi keerasin 40 keerdu, eks see sõltub niidi paksusest, mitu keerdu teha tuleks. Nüüd tegin nööpaugupistega ääre üle. Nööbile kanna tegemiseks tegin paar pikka pistet üle nööbi tagumise poole ning tegin selle ka kenasti nööpaugupistega üle. Selle võib teha nii ühe kannan kui ka risti. Ma tegin ühena ja sellega saan nüüd kinnitada käistele varruka värvli külge - vastu teen ka nööpaugupistena aasa, et saaks nööbi kinnitada vastasküljele.  

Pühalepa käised on valmis. Olen väga rõõmus ja uhke, sest need on mu enda tehtud! 
Võib olla mõne aja pärast teen veel ka punase lõngaga mõne rea juurde, sest nii on soovitus rahvariide raamatus. Aga see on juba lihtne tegemine. Juhheei!!!
Arvan, et mu rahvariietel on nüansse, mida võiks teisiti teha aga olen üsna veendunud, et ka vanal ajal oli neid nüansse küll ja küll. Peaaasi, et oleme teel ... et ei kao me rahvakunst kuhugi, kui ise seda väärtustada soovime.

Rahvariide seelik

Rahavatantsugrupp, kus alustasin 3 kuud tagasi oma esimesi rahavatantsu samme, otsustas valida grupi rahvariieteks Hiiumaa Pühalepa rahvariided, sest mõned liikmed olid just sealt kandist pärit ja väga ilusad on need riided ka.
Et asjal oleks ikka iva, siis ma mõtlesin, et proovin need ise õmmelda. Siis on nagu päris, et on enda tehtud!
Ma ei ole kunagi varem midagi niisugust teinud. Alustasin kõigepealt arvutis surfamisega, raamatukogus käimisega ning endale selgeks tegemisega, et mis on üldse selle kandi rahavariiete komponendid.

Alustasin seelikust. Triibukanga ostsin Pikk tn 22 käsitöö poest. Kangas on hästi ilus, kõik vikerkaarevärvid on siin esindatud.
Kõigepealt alumine osa. Kõige alla õmblesin musta villase kanga, sellest natuke üles poole jääb punane kangas ning seda kaunistab ja ühenduskohti katab kuldne kardpael. Seeliku sisse, alla äärde õmblesin käsitsi linasest kangast 13 cm laiuse riba e toodi, mis pidavat kaitsma määrdumise eest.
Ülemine seeliku osa. Volte seelikule teha oli väga kerge, tähtis oli, et punane kanga toon jääb domineerima ja kõik klappis triipudena väga kenasti. Minul jäi voldi sügavuseks 8 cm.
Ja siis ülemine pihiku osa. See on nagu särk ja soovitavalt punane, et paistaks välja valgetel käistel pitsiline osa. Ma tegin seeliku juures enamus õmblused kõik käsitsi.
Ja ma saingi hakkama, midagi võimatut siin seeliku juures nüüd küll ei olnud. Ilus on!